Seda sündmust olin ma oodanud juba sellest ajast kui sai selgeks, et seekordne blogistajate kokkutulek on minu juures. Minu jaoks on see suur au ja tegelikult ka, sest ma ise pean ennast siiski väikeseks tegijaks ja omaette nokitsejaks. Algus kell 11.00 ja tõesti, tõesti esimene inimene kohal kell 11.00! Mõtlesin, et oh mida kõike siin jõuab selle pika ajaga ära teha, aga kui ma kõiki külalisi vastuvõtsin ja vahepeal hullu herilaste parvega tegelesin, ning uuesti kella vaatasin oli kell juba 14.00
Loomulikult tegeleti taimede maha ja peale laadimisega. See on selline lahe vaatepilt, mida on raske edasi anda sõnades. Kõigil on mingi imelik siht silmade ees, kellele ma selle taime pidin andma ja kus ta nüüd on ja kuidas ma kõik enda taimed jälle üles leian :DLõpuks oli meid koos vist 45 inimhinge(loodan, et kõik said ikka üleloetud), vanemaealistest kuni tibatillukesteni välja.
Ma ise enda aeda, mingiks saavutuseks pole siiamaani pidanud, aga oma ihu ja hinge ning kogu raha matan küll taha aeda maha, nagu mu mees ütleb. Kõik kes hiljem pilte ja juttu oma blogidesse panid, aitäh teile! Super pildid olete saanud ja soojad sõnad annavad jälle edasiminekuks jõudu.
Veel tänan ka imeliste kinkide eest, nii paberil, lõngas, puidus kui ka lillede näol.
Just päev enne valmis ka meie talu uus silt, et ikka teid kõiki tervitada!
Imetlusobjektiks kirjulehega jasmiin, mille nime olen kahjuks ära kaotanud.
5 kommentaari:
Suur kokkutulek on aastas tõesti vaid kord ja mul on väga hea meel, et Sina ise ja kõik osalejad sellega rahul on.
Aga te seal põhjas võiksite meist siin lõuna pool eeskuju võtta, me saame erinevatel üritustel väga tihti kokku igal aastaajal
Põhi kuidagi pahasti Tallinnast Narvani ja kõik see, mis vahepeale jääb. Seega kilomeetrites ikka üle 100 kõvasti. Seega ega ikka ei ole nii kerge kokku saada.
Mul on südamest kahju, et ma nii kehvasti liikuma pääsen. Olen saanud blogide ja muljete vahendusel su aias käia, muidugi pole see see mis päris, aga kujutlen ette kui mõnus sul ja perel seal olla võib. Selline loodusekeskne olemine. Tööd on palju, aga rõõmu ja hingele head kindlasti ka. Ja muidugi aalujad on nii mõnus seltskond, kuhu kuuluda ja kelle tegemistest osa saada.
See on nii-nii õige - me matame oma aeda nii oma ihu, hinge kui tihtipeale ka suure hulga raha. Aga see on nii lõpmata hingekosutav tegevus.
Põhjas on jah paraku nii, et lähima aalujani, ka Tallinnas, on tund aega sõita...aga Kiku juures oli tõesti mõnus ja armas ja kuigi tal suure majapidamise kõrval vähe aega blogida on, aalujateks jäävad minu jaoks kõik, kes algusest peale kambas on olnud. Kas nad siis parasjagu blogida saavad või mitte. Kui kirjutamisvaimu parasjagu peal ei ole, siis ei suuda ka mina end sundida.
Postita kommentaar