AITÄH! Aitäh teile kallikesed, kes mulle on nii mõtetes kui ka sõnades abiks olnud. Mulle märgib see kõik väga palju!
Minu jaoks on pragu kõige raskem olla just inimeste seas. Võin läbi arvuti ekraani või telefoni juttu rääkida, aga vot silmast silma on mul raske rääkida! Ja kui keegi veel tuleb mult veel küsima, et kuidas sul vaesekesel läheb ja muud moodi ninnu-nännu, siis mul sõidab kohe katus ära. Pisarad hakkavad voolama nagu nupule vajutusest. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks.Sellest sain ma juba ema haiguse alguses aru! Ja ma olen juba palju õppinud, millised tegelikult inimesed on. Ja kes sulle tegelikult toeks on ja sinust lõpuni hoolib.
Selline teema nagu kalli inimese matmine, peaks olema ju väga delikaatne. Mina ajasin selliseid asju oma elus esimest korda ja kui ausalt öelda, siis asi käis küll suht lihtsalt, aga ametnikud olid küll mitte eriti toredad inimesed. Kõige rohkem ei sümpatiseerinud mind hooldushaigla juhtkond, põhiteema oli, et millal ma ikka raha ära maksan??? Kuidagi vastik oli minna ka Õnnepaleesse surmatunnistusele järgi, kus ühed registreerivad lapse sündi või lähevad pulma, mina aga nutetud näoga surmatunnistusele järgi! Kui see kõik peab ühes majas olema, siis võiks vähemalt olla kuidagi eraldi need asjad. See on muidugi minu arvamus.Loomulikult ma saan aru, et need inimesed teevad seda tööd päevast päeva ja neil käibki see nagu konveieri peal, aga siiski võiksid ametnikud kuidagi sõbralikumad ja soojemad olla.
