Teisipäev, 29. detsember 2020

Lõpp ja uus algus

18 aastat tagasi tegin otsuse tulla elama Ida-Virumaale, Aserisse, jätsin maha oma kodu, sõbrad-tuttavad ja hea töökoha. Armastus võitis kõik! Meil ei olnud siin kerge, aga saime hakkama. Panin oma korterid panti ja võtsin laenu, et ehitada maja milles elada. See oli omamoodi ehitamine, polnud vett, ega elektrit. Kirjutasin palju kirju Eesti Energiasse ja tassisin vett ämbrite ja kastekannudega.
Jällegi saime hakkama. Kui esimesed Jõulud meie juures sai peetud, ei uskunud mu mehe isa, et siin , selles majas kunagi elu sees on. Aga sai elu sisse, uued põrandad, seinad, ahi, pliit, isegi vannituba, nagu mõnes uhkes korteris. Valmis! Mul ei olnud kahju oma raha meie ühisesse kodusse investeerida. Maja jäi selliseks aastateks, rohkem polnud enam isu siin midagi teha. Kuniks otsustasime linna korterid maha müüa, sest kahte kohta üleval pidada on ju tõesti raske ja oh seda jändamist veel üürnikega oli. Investeerisin kõik oma raha, hinge ja südame Männituka talu maadesse, majja, loomadesse.
Kui tuttavad Saksamaale kolisid soetasin nende käest hobused ja kanad-kuked. Mu eesmärgiks oli teha kõik, et maal oleks, mida vaadata, katsuda, kogeda. See oli minu 3 ja neljandaks töökohaks.
1 ha suurune aed, mida ma koguaeg korras hoidsin, mu lemmikuid hostasid  ja erinevaid okaspuid täis. Ma ei suuda ise ka uskuda seda, et tellisin hostasid lausa Ameerikast. ostsin, vahetasin ja kaevasin ja rohisin pea 20 aastat ja siis on kõik. Tuleb üks inimene ja ütleb, et need on kõik tema omad, ise ei tea taimedest mitte  midagi. Minu 130 hostast, suutsime päästa vaid 30, siis saadeti mulle lausa politsei kaela. Kuidas ma varastan tema taimi, tema maa pealt. Süda tilgub siiani verd, sest see suur hingega tehtud töö.... pool minust jäigi sinna, aga seda vaid minu aia ja loomade näol. Tegelikult andsin  mina sellele kohale hinge ja kulgemise ja just selle, mis sinna inimesi kutsus ja ahhetama pani.
Tegelikult ongi kõik, selle maja seinad, põrandad, selle aia muld ja taimed.... teavad, kelle loodud need on ja teavad ka seda, mis seal juhtus ja mida ma enam mitte kunagi elus enam kogeda ei taha. Ma pääsesin sealt lõpuks ja ma ärkasin uuesti ellu.

Mind päästsid päästjad ise, üks samm mille ma tegin ja ei kahetse, oli see, et liitusin Aasukalda Vabatahtliku päästega. 
V. ja M., kes on mulle nagu ema-isa ja sõber-sõbranna või suur vend ja õde. Kui palju nad mind aitasid ja mind oma perekonda võtsid. Ma tean, et võin alati teile loota ja teie loomulikult ka minule.
 Oma isikliku autotehniku A. leidsin ka sellest samast suurest perest ja kellel on kuldsed käed kõiges. Nutikas sinise noole remontija ja üldse kõik mu autod oled sa töökorda putitanud. Lühikese jutu mees, (nagu mu laps ütleb)aga alati abivalmis ja mis põhiline teab, mida teeb!

Nii sain endale veel väga hea sõbranna M., kellega koos on juhtunud nii mõndagi, Oleme nutnud ja naernud koos, me elusaatusedki on suht sarnased. Põnevaid seiklusi suvel ja huvitavaid tegemisi sügisel. Suvi möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi, märkamatult tuli sügis ja algas töö koolis ning noortekas, aga see pole veel kõik, ühel õhtul olime M.-ga kalakaitses ja sellega algas uus seiklus.

Kalakaitse, kus juhtus nii mõndagi põnevat ja samas sain jälle anda endast midagi keskkonnale. Poleks elu sees arvanud, et kala teeb pesa, mis võib olla 1x 1 suurune ja kui palju on selliseid inimesi, kes öösel kell 2 käivad nn. "kala vaatamas". Millised suure hingega mehed käivad kala rahu hoidmas ja mida kõike nad selle heaks ei tee. Minu mõned kümned magamata tunnid on selle kõige kõrval pisku. Pean siin kohal ütlema, et see kõik oli minu jaoks mitte väsitav, vaid sain tõesti korraliku energia ja see hoopis teistmoodi öine jõgede ääres olev elu, avas mu silmad. Nii inimeste kui looduse näol.


Koht, kus ma praegu elan on Rannu ja need inimesed olid mulle juba enne tuttavad, aga üsna kiiresti sai mulle selgeks, et see kogukond, need inimesed siin on suuremalt osalt MINU inimesed. Ma saan siin edasi tegeleda oma aiandusega, see suvi sai ka Rannu aiapäev korraldatud ja vahvad peenrad naistega loodud. Aitäh siin kohal kõigile kaasvõitlejatele, kes minu taimendusega tegelesid teavad seda isegi. Kundast Ulvini ja koha pealsed võitlejad. 

Ühe oma elu-unistuse olen ka saanud täidetud ja see on minu stuudio, nimelt võttis mind enda hõlma alla üks vahva inimene, kes on mulle nagu vanaema õunapuu otsas või kui vaja sõbranna, või kui vaja
hoopis kaasvõitleja! Stuudios saan teha töötubasid ja korraldada üritusi. Loomulikult saan teha nii savi, klaasi või maalida ja kasvõi kell 2 öösel. Ma ei pea muretsema, et töövahendid jäävad kellegi ette või ma ise kedagi segan.
Ma tänan oma töökaaslaseid, kes on suuremal või väiksemal määral sellel teel koos minuga olnud. Mul on suurepärased ülemused, kes pole mind hukka mõistnud, vaid igati aidanud mind. Nii tore, et on olemas inimesed, kes kuulavad mind alati ära või sulle lihtsalt helistatakse, et küsida kuidas sul läheb.
Minu lapsed, nii omad kui ka mitte omad, kes on vapralt minu kõrval marssinud, nagu tinasõdurid. Kallid sugulased Tallinnast ja sõbrad-tuttavad, tänan kõiki, kes on mind toetanud nii hea sõna, kui ka muud moodi. Olen saanud uskumatult palju sõpru ja tuttavaid oma ellu juurde. Uskuge.... see toob naeratuse näole ja soojust südamesse.
Sellel aastal sai alguse ka Kundas Tsemendimuuseumis savi töötoad, sealt arenes veel edasi ka järgmine töötubade jada. Jällegi väga muhedad inimesed ja millised vahvad tööd, mida on meisterdatud. Need töötoad pole lihtsalt meisterdamine, vaid lõõgastus hingele ja puhkus ajule. Seltskond kelle seltsis on alati vahva olla.

Igal  juhul on see aasta olnud üks paras pähkel, kuid samas olen õnnelik, et olen selle kõik läbi teinud. Olen kasvanud, aga samas on mu õlgadelt kukkunud 10 aastat vähemalt maha. Hakkasin jälle elama!