esmaspäev, 26. detsember 2016

2016 aasta! Kas ma tahan enam olla tubli ja töökas?

Elu aeg olen teinud kõike suure südame ja kõigesse pannud oma hinge. ma olen väga armastanud käsitöö ja kunsti tegemist ja kõike alati suure rõõmuga edasi jaganud. Olen teinud väga palju töötubasid ja õpetanud lapsi, noori ja ka täiskasvanuid. Samas koolitan ennast iga aasta ka uute ja huvitavate asjadega, seda ikka selleks, et saaksin jälle oma teadmisi edasi anda teistele.
Mulle meeldib väga maalida, mökerdada saviga, lihtsalt joonistada ja igasugune muu käsitöö.




Ma armastan väga loomi ja loodust. Meie peres on hobused, kanad, koer, jänes, kassid ja kui mul oleks võimalusi, siis võtaksin kohe veel loomi juurde. Kindlasti kunagi saan ma unistused täidetud ja oman ka minikitsesid, alpakaid ja äkki veel mõni põnev lind.




 


Minu suurim kirg on aiandus ja ma ei saa aru, kus kohast võtavad aiapidajad oma raha, et kõike seda ilu ja eksootikat enda aeda soetada?  See aasta ostsin enda aeda erinevaid mände, kuna meil ikkagi ju Männituka talu ja üldse ma armastan väga erinevaid okaspuid ning hostasid.
Sain käia koos Sõmeru aiaklubiga Lätis huvitaval aiareisil ja ka kuulsast Baltzeri puukoolist põnevaid taimi enda aeda toodud, aga ikkagi jääb minu rahakott õhukeseks. Tahaks väga palju veel enda aeda juurde istutada.
Unistan reisimisest, eriti just Inglismaale, kuhu 2017 aiaklubi läheb, aga raha, raha, raha, leiaks kuskilt rahapaja...........

 

See aasta oli suur vastuvõtmiste ralli.
Alustasin Aalujate kogukonna vastuvõtmisega enda aias, mis oli paras kogemus, sest sellised aiahullud, kes teavad kõike igast taimest ja mullast ja jumal teab veel millest. Vaatavad igat sinu tegu aias sellise kullipilguga, oh mul oli paras stress tegelikult. Aeg lendas aga väga kiiresti ja ma väga südamest loodan, et  kunagi saab ring täis aedades ja tullakse ringiga jälle minu aeda.

See aasta võtsin osa ka Avatud Taludest, mis oli väga huvitav kogemus ja tagasiside oli nii positiivne, et mõtlen, kas järgmine aasta ka osa võtta. Kuna inimesed ise on kõige vahetum tagasiside sinu töödele ja ettevõtmistele, siis on just see, mis paneb sind veel edasitegutsema ja enda töödest rõõmu tundma. Näiteks oli selle 300 inimese hulgas, kes meie talu külastas üks vanem meesterahvas, kes sai
elus esimest korda hobuse selga ronida ja oli nii õnnelik ja tänulik meile.

Suutsin vastuvõtta enda aias veel selle suve jooksul 40 inimest, nad ära toitlustada ja ka siin oli tagasiside positiivne. Kuna mul ei ole sellist suurt kohta, kuhu 40 inimest sööma panna ja me kartsime vihma, siis jaotasime grupi 4 -jaks ja siis jooksin kulbi, kohvikannu ja salvrätikutega 4 grupi vahet. Pole elus sees nii suuri potitäisi frikadelli suppi keetnud ja terve õhtu kooki küpsetanud, aga see oli kogemus ja ise olen uhke, sest hakkama sain!




See aasta ei ole mulle olnud kõige kergem, on olnud tõuse ja mõõnu, aga ega ka eelnevad aastad ei ole just minu hiilge aastad olnud. Vahepeal ei olnud mul isu üldse mitte midagi teha, ma ei jaksanud blogida, ma läksin tööle vastutahtmist, polnud isu ei käsitöö ega kunstiga tegeleda. Tavaliselt ma tulen ikka nägu naerul, aga need, kes mind juba tunnevad ja teavad rohkem saavad aru kui midagi on valesti. Mulle ei meeldi tavaliselt enda muredest rääkida, aga teisi võin kuulata ja aidata küll.
Pistan enda mured tavaliselt hästi sügavale hingepõhja. Ma töötan alati ennastandvalt, ma kas teen tööd või tee üldse, koolis on mul tõesti väga palju ülesandeid: klassijuhataja, kunstiõpetaja, käsitöö õpetaja ja kunstiringi juhendaja, kõik dekoratsioonid, stendid jm. koolis on minu teha. Nüüd on see natuke mulle kättemaksnud, mu süda streigib ja kästi puhata ja mitte stressata, no eks paistab kuidas puhkus mõjub. Kas ma tahan enam olla nii tubli ja töökas?



,

esmaspäev, 1. august 2016

Avatud talud 2016

 Punkt kell 10.00 olid esimesed inimesed õuel ja ralli läks lahti. 
 Suurema lapse panime inimesi üle lugema, ehk kõik , kes tulid panid oma nimed kirja. 
Loomulikult panin müüki ka oma maalid ja keraamika. hakkasin selle tarbeks ühte kappi värvima valgeks, ka sellega ei jõudnud ma ühele poole ja lõpuks tõmbasime hobusevankri keset õue ja müügilett oligi valmis.

Üks oli kindel, et ma tahan ka väikese kohviku teha. Lauad ja toolid vedasime juba nädal tagasi koos väiksema lapsega valmis.  Igaüks sai siis ise valida millise nurgakeses ta istuda tahab.

Meie tubli kohviku pidaja, minu mehe õde, temata poleks vist ükski asi müüdud saadud. Panin oma tutvusringkonna ka tööle, ehk ühelt tuttavalt palusin teha leivad. Eriti huvitavad veel, küll kama ja puuvilja ja kanepiseemnetega. Kõik leivad said müüdud. Teiselt tuttavalt palusin patsijuuste, need on nii head, et nende müügis ei pea isegi kahtlema.  Kolmas tuttav kostitas meid juba kokukal oma imemaitsva rabarberisiirupiga, ka siirupid läksid müüki, oleks need veel nende kaunite siltidega olnud, mida blogis demonstreerid, siis oleks veel paremini müük läinud. Loomulikult meie enda kanakeste munad, nendest jäi veel puudugi.
 Väiksem laps tegeles terve päeva hobustega ja tegi huvilistele ratsutamisringe, õhtuks oli rampväsinud, aga õnnelik taskuraha üle mille teenis. Mina ja mu mees lasime õhtul kella 18.30 välja nii, et tallad olid ümmargused, aga tagasiside, mis vahetult inimestelt tuli pani su rõõmsalt edasi tatsama. Kahju, et ma sammulugejat endale külge ei pannud, oleks teada saanud palju sellel päeval kokku käidud sai.
Ma ise arvasin, et kes meile siia ikka tee leiab, et vast maksimum 50 inimest tuleb, aga paar inimest jäi puudu 300-st. Vägev! Kuulutasin ka välja, et teen väikestele ja suurtele töötuba, aga see oli ilmselgelt võimatu, sest inimesi oli nii palju ja kõigiga oli vaja ringi liikuda ja tutvustada aeda, loomi ja enda tegemisi.
Kui me ka järgmine aasta osa võtame, siis võtan veel kedagi appi ja siis saab ka korraliku töötoa teha. Lastega me siiski maalisime savipottide peale ja see tundus neile ikka väga meeldivat.
Kokkuvõtteks võin öelda, et inimesed, kes arvavad, et meid kuidagi rahaliselt toetatakse, et me inimesed oma tallu laseme, siis nii see ei ole. Reklaam on ainuke, mis siin suur toetus oli. Minul on lihtsalt puhas rõõm tutvustada oma tegemisi ja laste vahetu õnn, kui näiteks jänkut paitatakse ja silmad särades sulle öeldakse, et jänku on nii, nii pehme.

kolmapäev, 13. juuli 2016

Kõikse rahvas minu õuel

Seda sündmust olin ma oodanud juba sellest ajast kui sai selgeks, et seekordne blogistajate kokkutulek on minu juures. Minu jaoks on see suur au ja tegelikult ka, sest ma ise pean ennast siiski väikeseks tegijaks ja omaette nokitsejaks. Algus kell 11.00 ja tõesti, tõesti esimene inimene kohal kell 11.00! Mõtlesin, et oh mida kõike siin jõuab selle pika ajaga ära teha, aga kui ma kõiki külalisi vastuvõtsin ja vahepeal hullu herilaste parvega tegelesin, ning uuesti kella vaatasin oli kell juba 14.00 
Loomulikult tegeleti taimede maha ja peale laadimisega. See on selline lahe vaatepilt, mida on raske edasi anda sõnades. Kõigil on mingi imelik siht silmade ees, kellele ma selle taime pidin andma ja kus ta nüüd on ja kuidas ma kõik enda taimed jälle üles leian :D
Lõpuks oli meid koos vist 45 inimhinge(loodan, et kõik said ikka üleloetud), vanemaealistest kuni tibatillukesteni välja.


 Ma ei jõudnudki üldse tänada kedagi nende suurepäraste toitude eest. Laud täitus imekombel sellise toidulaariga, et mõtlesin, kes selle kõik ära sööb, kui nüüd mõelda selle kuuma ilma peale, mis meid tabas sellel päeval. Suurepärased koogid ja soolased toidud ja see rabarberisiirup mmmm.... Kadakas oli veel eriti kaval jättis oma imelise keraamilise taldriku mulle, et siis tema juurde kiiremini külla saaksin.


Ma ise enda aeda, mingiks saavutuseks pole siiamaani pidanud, aga oma ihu ja hinge ning kogu raha matan küll taha aeda maha, nagu mu mees ütleb. Kõik kes hiljem pilte ja juttu oma blogidesse panid, aitäh teile! Super pildid olete saanud ja soojad sõnad annavad jälle edasiminekuks jõudu.
Veel tänan ka imeliste kinkide eest, nii paberil, lõngas, puidus kui ka lillede näol.


Just päev enne valmis ka meie talu uus silt, et ikka teid kõiki tervitada!


Imetlusobjektiks kirjulehega jasmiin, mille nime olen kahjuks ära kaotanud.

Suurepärane päikeseline päev, suurpäraste aiahulludega ja kes sind paremini mõistaksid kui teised samasugused eks! Võib öelda, et üritus kordaläinud! Kahju, et meil selline asi ainult korra aastas on!

kolmapäev, 8. juuni 2016

Kalalainel

Mitte, et ma ei viitsi või ei taha postitada mitte midagi blogisse, ma lihtsalt ei jaksa. Kunagi ma vähemalt lugesin teiste blogisid ja ise ei jõudnud midagi kirjutada, aga nüüd on tekkinud juba selline seis, et ma ei jõua midagi lugeda. Pilte pole ka ammu teinud. Seevastu käsitööd olen teinud nii, et käed haiged. Mul oli nimelt vahepeal avarii, kus kaks sõrme said kannatada ja siis tehti 
op., et sõrmed jälle liikuma hakkaksid, aga seda pole siiani ikkagi juhtunud. Seega on peenmotoorika häiritud ja kõige raskem on näiteks kirjutada. Sellegi poolest andsid Aseri Rahvamaja ja Aseri Vabaajakeskus mulle ülesandeks Merekultuuri aastal meisterdada savist kalasid. Allolevaid kalakesi sai kokku 170 tk ja sellised prossid said endale memmed-taadid, kes osalesid Aseris tantsupeol.

Lisaks ka suured kalad, mis kinnitati puidust aukirjade külge.


Lisaks sai maalitud pilte, termomeetreid ja kellasid. Aga meri on mu lemmik teema ja seda suurt kogust auhindasid oli lahe teha. Just tänasest hakkas mul ka puhkus, ning nüüd saab ka aiale rohkem keskenduda. Minu jaoks on see aasta olnud eriti raske koolis ja olin kevadeks ikka  väga läbi. Klassijuhatajana elan ma iga lapse käekäigule väga kaasa ja lisaks on mul ka ju 2 last endal, kelle pärast muretseda.
Täna käis minu aiast läbi suurem hulk inimesi, kes seotud Avatud Taludega, sellest üritusest plaanin see aasta ka mina osa võtta. On ju meil juba täitsa korralik maamajandus, kanad- kuked, jänes, koer, kassid ja hobused. Eriline tõmbenumber on aga meie 3 pisikest tibu, 2 musta ja üks valge. Nad on imearmsad ja neid võiks terve päeva jälgida, ikka igav ei hakkaks.

Selline on talli üks külg, see aasta õitseb leeklill nii, et üks suur lilla laik ainult ongi.

Taivilt saadud triibulise lehega maikelluke, näitab see aasta oma triipe väga ilusasti. Tõin ta varjulisemast kohast pisut päikselisemasse kohta ja taim läks kohe nii kenaks.
Loodan, et mind veel aiablogiate nimekirjast välja ei visata ja peagi tuleb ka uus postitus.