Tibud siin ja tibud seal.

Eelmine aasta ma kirjutasin, et võtsin kanad. No, mis seal siis ikka kanasid pidada on, aga ega see nii kerge ei olegi! Alguses võtsime 8 kana ja kuke, kõik oligi nagu ok, aga talve ei elanud 2 kana üle. No mina enda kasvatatud looma ei tapa ja toidulauale ei pane, seega said kanad väärilised matused. Suve lõpul hakkas aga üks kana hauduma, siis hakkas nalja saama. Mina mõtlesin, et imelik teised kanad nüüd enam üldse ei mune, aga see hull kanaemme võttis aga kõik munad enda alla haududa. No kana peaks hauduma 21 päeva, aga meie oma tegi juba teist ringi, Osa mune lükkas välja, aga ise oli ikka nagu suur emalaev munade otsas. Lõpuks otsustasime, et nüüd tuleb küll munad alt ära võtta ja tibud alla pista. Mõeldud tehtud. Panime kolm tibu alla ja kanaemme võttis tibud omaks. Siin kohal võiks ju olla õnnelik lõpp eks, aga ei. Kui munad ära võtsime, hakkas üks muna piiksuma. Valgustasin munad läbi ja oh imet osades tibud sees. Võtsime munad ja viisime tuttavate juurde inkubaatorisse, saime sealt veel 5 tibu juurde. Aga see üks piiksuv sai koore seest välja päästetud ja küll me siis poputasime teda ja soojendasime ja jootsime, aga kolmandal päeval ikka heitis hinge.Panime talle nimeks Vaprake, aga vaene väike Vaprake ei pidanud ikka vastu.

Alguses olid kõik kanad kuked eraldi, kõige vanemad, siis keskmised ja kõige nooremad ja neid ei saanud kokku lasta kuna olid nii tigedad üksteise peale, hakkasid kohe kaklema. Kusjuures kana võib teise kana veel enam tibu täitsa ära tappa. No igav ei hakka!

Ega siis see veel kõik pole nende kanadega. Ehitasime lapse mängumajast ümber neile maja, soojustasime ära, siis pidime uue aia neile ehitama ja kuna meil on kullid siin ringi lendamas võrgud ka peale aiale. Oeh, ja täna suri ikkagi suurte jamamiste peale üks kolmikute tibudest, miski pärast ta ei kasvanud üldse ja täna hommikul laps leidis ja tuli paanikas mu juurde. Õhtul tegime peielaua ja homme matame, siis veel meie ühe tibu maha.
Lõpetuseks võin öelda, et ei ole olnud lihtne kanadega, küll nad on pirtsakad, ei taha muneda, küll kaklevad omavahel jne. aga kanamuna hommikul korjata ja veel soe muna, see on midagi hoopis muud kui poest mune osta. Ja need munad on eriti väärtuslikud veel, kui tead kogu lugu visadest tibudest ja kanadest.

Sügis hiilib tasapisi

Jaa, ongi sügis, aga tegelikult nagu ei ole ka, kui päeval päike ikka soojendab korralikult on tunne nagu oleks veel suvi. Ainult töö ei luba enam õues midagi teha! Loomulikult on soe ja päikeseline, siis kui tööl olen ja kui koju tulen, olen ma niiiiii väsinud, et on vaja natuke aega hinge tõmmata ja siis ongi juba külm ja pime. 

Hetkel on küll koolivaheaeg, aga nautida seda täiega ikka ei saa, sest õpetajal on vaja teha oma töökavad ja vot see on minu jaoks ikka täielik piin! Lubasin endale, et koolivaheajal sorteerin kõik sahtlid ja kapid jne. nii koolis kui ka kodus, aga vaevu pool olen jõudnud ära teha. Arvasin, et jõuan ka käsitööga tegeleda ja viimased peenrad õues valmis kaevata, aga ega üks inimene üksinda ei peagi ju kõike jõudma, eks! 

Õues ukse taga on mul selline kompositsioon, need kärbseseened tegin juba eelmine aasta vist. Mosaiik on hakanud mulle üha enam meeldima ja sellised asjad võivad ju aeda kaunistada küll?

Paljudel on aias alpikannid kasvamas, nii ka minul, aga mida te teete nendega talve eel? Kas neid on vaja kuidagi katta?

Koer on mul paras naljatilk, alati kui mina hakkan pildistama, siis sätib tema ennast pildile. Aga no ta on mul aias koguaeg saatjaks ja truuks sõbraks, seega võib modelli mängida küll.

Lõpuks veel üks vaade.

Kuidas ma Lätis käisin.

Meil on Rakveres selline lahe aiaklubi, kellega saab ikka aeg ajalt reisida. Kunagi sai Hollandis käidud ja siis ikka Eestimaa peal erinevaid aedu pidi käia. Seekord oli aga sihtmärgiks Läti ja lõpppeatuseks Ventspils. Esimene peatus oli meil aga teepeal ja seda siis puukool Balteserz. Minu silmad lõid küll särama, kui suur ja korras ja milliste vaadetega puukool. Uskumatu! Ja millised hinnad. Kuna aga meile anti nii vähe aega seal ringi käia ja ostelda, siis jooksin ja klõpsisin pilte teha.

See värvide mäng okaspuudega võlus mind täiega, koju tulles käisin soetasin endale kohe mõned okaspuud juurde ja rajan nüüd uut peenart nendega.
 Loomulikult ei tulnud ma sealt puukoolist ka tühjade kätega koju, aga see okaspuude valik seal jäi kripeldama. Nüüd tahaks kiiremas korras sinna tagasi, et korralikult ringi vaadata ja ehk siis jälle midagi koju vedada. :)

Ventspilsist teen juttu mõni teine päev, sest sealsed lilledeskulptuurid ja  lehmad ning käsitöölaat on kindlasti väärt teist postitust!

Algus saunale.

Mees mul on kuldsete kätega, ta oskab igat masinat juhtida ja käsitleda, seega sai jälle see hirmus masin meie aias tööd, nimelt alustasime sauna ehitusega. Olen maal elanud juba üle 10 aasta ja siis kui Tallinnas elasin oli meil saun, aga maal võta näpust- pole! Lõpuks sai siis algus tehtud! Üks etapp on läbitud, saunale kanalisatsioon olemas ja nn. "vundament" ka olemas. Kui te arvate, et mis see siis sellise masinaga kaevamine ikka ära ei ole, siis vaadake pildil paremal koera juures olevaid kive! Terve minu aed peidab maapõues selliseid kive. Nüüdseks on selliseid suuri kivikamakaid mul pea igas aia  nurgas,  lisaks on terve aed ääristatud nendega ja ikka jagub neid veel.Kõige hullem ongi selle asja juures see, et välja tuleb mõelda kuhu järgmine kivihunnik tekitada, millest saaks jälle ilusa peenra vormistada.

Sellise õue üle ma muidugi vaimustatud ei ole, aga küll siia ka jälle uus muru kasvab.

Kevadel olid meil "Teeme ära!" talgud ja terve minu klass käis mul abiks selle koha pealt puid ära vedamas. Mees muidugi saagis ja lapsed vedasid kõik oksad lõkkesse. Pärast grillisime koos ja saime hea maitsta Tere tooteid. Just Tere oli talguliste toetajaks sellel aastal.

Ja kuhu siis peenraid teha? Üks kivi hunnik sai siia talli juurde, kust ma lasin välja võtta kopaga kirbutatra, kuna lugesin, et selle taime juured võivad isegi 8 meetri sügavusele ajada ennast ja ausalt öeldes mulle ei meeldiks see üldse kui ta meie vana paekivist talli ära rikuks, siis parem nüüd kui hiljem kahetseda. Kahju oli küll natuke, sest kasvatas ta ennast juba tallist kõrgemaks, aga hiljem mehe pahameel oleks hullem.

Midagi hakkab juba looma, aga taimi on veel vähe, eks vast järgmine aasta saan uhkeldada.

 Meie pere kolm suurt ja seda kõige otsesemas mõttes SUURT sõpra. Parem poolne tumedam hobune on nii kõrge turjaga, et minu mees tema selge niisama ei saa, peab, kas tooli või paku pealt minema. Minu pisike hobuste fänn, tahab hirmsasti ratsutada, aga mõneks ajaks on see pidu katki, kuna kukkus hobuse seljast ja sai kohe käe kipsi. Midagi pole teha kõik ilud ja valud käivad hobusekasvatuse juurde.

Peale selle, et kool lõpuks läbi sai ja saab loomadega tegeleda, saab ka lõpuks ometi midagi aias teha, kui just ilm soosiks. See aasta on kuidagi väga tuulised ilmad ja meil on ka siis tuuline kui mujal pole, seega suurte tuultega tahab vägisi paruka peast kiskuda :) No ja kui pole tuult siis sajab vihma jne. Kuigi selline ilm meeldib mulle isegi rohkem kui jube kuumus.

Paljud pildistavad oma kauneid pojenge, minul on alles see pojeng oma õied avanud, aga õied on ka nii kaunid, et neid võikski üksi ainult pildistada. Üks kaunim õite-ilu pakkuja on hetkel kuldvihm ja milline lõhn.....mmm õhtuti on terve aed sellist sidruni hõngu täis.

Lõpuks on kasvamisjõu sisse saanud ka hostad, need on minu suurim kirg, siin vaid ühest peenrajupist pilt, aga küll hiljem jõuab veel.

Ja tiarellid ja helmikpöörised saavutavad ka kohe - kohe oma hiilgehetke.

Kevad tuleb! Kas ikka tuleb?

Käin iga päev ringi aias ja vaatan, et lumi on peaaegu sulanud, aga tegelikult on ikka külm ja rõske õues. Vaatad aknast välja ja mõtled oo kevad, aga lähed õue ja siis tunned, et ei tegelikult ei saa ikka veel midagi aias teha. Kuigi jaa ma tean, et mul seisab kohe ees puude lõikus ja oksa- ning muu risu koristamine, kasvuhoone võiks ka korda teha, aga ikka ei viitsi veel. Esimesi õitsele puhkejaid, käin ikka otsimas. Kohe- kohe alustavad lumeroosid.

Eelmisel aastal istutasin sügisel erinevaid helmikpööriseid, no nende lehtede ilu on ikka võrratu!

Hetkel on aga aias oma kaunist ilu näitamas erinevad okaspuud, mida rohkem ma neid vaatan, seda enam ma tunnen, et peaksin neid veel rohkem aeda muretsema. Tundub, et neile meeldib ka minu aias. Suured põllukivid, oma hallide toonide ja sammaldunud külgedega on okaspuudele ka parimaks taustaks, ma võiksingi neid kompositsioone pildistama jääda