Vahepeal on meie aias juba talgud toimunud. Ja need suured plaanid, mis minul olid läksid kõik vett vedama. Tahtsin saada lahti ühest suurest koledast lauahunnikust, mis mul keset hoovi mädaneb. Üksi aga ma sellega toime ei tule, kuigi mul on juba tahtmine sellele tuli otsa panna! Noh igaljuhul ilutseb see lauahunnik ikka edasi mu õuel, aga talve puud on selle eest tehtud! Ja üks sirelivõsa ka puhastatud! Mitmekesi jõuab ikka rohkem kui mina üksi!

Minu saak puuhunnikust! :D

Ühel päeval kui lõkkeplatsil mullahunnikuid laiali lükkasime lapsega nagu buldooserid, hakkas koer imelikult käituma. No teadagi, mis esimene pisike rästiku poiss. see oli alles 15 cm pikk. Eile aga oli uus roomaja mu õue peal ja see juba 35 cm vähemalt pikk! Algul ei saanud arugi, et koer salvata sai, aga õhtu poole tuli laps mul jutuga, et koer on nii kurb. Läksin ka kutsat vaatama ja tõesti kutsa lebas kurvalt, ei jaksanud püsti tõusta, liputas natuke ainult saba. Oligi selge, et sai sutsata. Mida sa enam õhtul hilja teed? Jätsin süüa ja juua koerale ja andsin talle lihtsalt rahu. Hommikul oli juba veidi parem ja nüüd õhtuks on juba kohe päris hea, vähemasti sööb ja jookseb ringi.

See meie õnnetu Sibelius ongi!

Noh ja kui juba ussidest juttu oli, siis veel natuke nalja ka. Vaatan mina ühel ilusal kevadisel päeval, et mis nöörid mul peenras on???? Või äkki hoopis mingid ussid??? Ei julgenud alguses puutudagi! :D