Lõpp ja uus algus

18 aastat tagasi tegin otsuse tulla elama Ida-Virumaale, Aserisse, jätsin maha oma kodu, sõbrad-tuttavad ja hea töökoha. Armastus võitis kõik! Meil ei olnud siin kerge, aga saime hakkama. Panin oma korterid panti ja võtsin laenu, et ehitada maja milles elada. See oli omamoodi ehitamine, polnud vett, ega elektrit. Kirjutasin palju kirju Eesti Energiasse ja tassisin vett ämbrite ja kastekannudega.
Jällegi saime hakkama. Kui esimesed Jõulud meie juures sai peetud, ei uskunud mu mehe isa, et siin , selles majas kunagi elu sees on. Aga sai elu sisse, uued põrandad, seinad, ahi, pliit, isegi vannituba, nagu mõnes uhkes korteris. Valmis! Mul ei olnud kahju oma raha meie ühisesse kodusse investeerida. Maja jäi selliseks aastateks, rohkem polnud enam isu siin midagi teha. Kuniks otsustasime linna korterid maha müüa, sest kahte kohta üleval pidada on ju tõesti raske ja oh seda jändamist veel üürnikega oli. Investeerisin kõik oma raha, hinge ja südame Männituka talu maadesse, majja, loomadesse.
Kui tuttavad Saksamaale kolisid soetasin nende käest hobused ja kanad-kuked. Mu eesmärgiks oli teha kõik, et maal oleks, mida vaadata, katsuda, kogeda. See oli minu 3 ja neljandaks töökohaks.
1 ha suurune aed, mida ma koguaeg korras hoidsin, mu lemmikuid hostasid  ja erinevaid okaspuid täis. Ma ei suuda ise ka uskuda seda, et tellisin hostasid lausa Ameerikast. ostsin, vahetasin ja kaevasin ja rohisin pea 20 aastat ja siis on kõik. Tuleb üks inimene ja ütleb, et need on kõik tema omad, ise ei tea taimedest mitte  midagi. Minu 130 hostast, suutsime päästa vaid 30, siis saadeti mulle lausa politsei kaela. Kuidas ma varastan tema taimi, tema maa pealt. Süda tilgub siiani verd, sest see suur hingega tehtud töö.... pool minust jäigi sinna, aga seda vaid minu aia ja loomade näol. Tegelikult andsin  mina sellele kohale hinge ja kulgemise ja just selle, mis sinna inimesi kutsus ja ahhetama pani.
Tegelikult ongi kõik, selle maja seinad, põrandad, selle aia muld ja taimed.... teavad, kelle loodud need on ja teavad ka seda, mis seal juhtus ja mida ma enam mitte kunagi elus enam kogeda ei taha. Ma pääsesin sealt lõpuks ja ma ärkasin uuesti ellu.

Mind päästsid päästjad ise, üks samm mille ma tegin ja ei kahetse, oli see, et liitusin Aasukalda Vabatahtliku päästega. 

V. ja M., kes on mulle nagu ema-isa ja sõber-sõbranna või suur vend ja õde. Kui palju nad mind aitasid ja mind oma perekonda võtsid. Ma tean, et võin alati teile loota ja teie loomulikult ka minule.

 Oma isikliku autotehniku A. leidsin ka sellest samast suurest perest ja kellel on kuldsed käed kõiges. Nutikas sinise noole remontija ja üldse kõik mu autod oled sa töökorda putitanud. Lühikese jutu mees, (nagu mu laps ütleb)aga alati abivalmis ja mis põhiline teab, mida teeb!

Nii sain endale veel väga hea sõbranna M., kellega koos on juhtunud nii mõndagi, Oleme nutnud ja naernud koos, me elusaatusedki on suht sarnased. Põnevaid seiklusi suvel ja huvitavaid tegemisi sügisel. Suvi möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi, märkamatult tuli sügis ja algas töö koolis ning noortekas, aga see pole veel kõik, ühel õhtul olime M.-ga kalakaitses ja sellega algas uus seiklus.

Kalakaitse, kus juhtus nii mõndagi põnevat ja samas sain jälle anda endast midagi keskkonnale. Poleks elu sees arvanud, et kala teeb pesa, mis võib olla 1x 1 suurune ja kui palju on selliseid inimesi, kes öösel kell 2 käivad nn. "kala vaatamas". Millised suure hingega mehed käivad kala rahu hoidmas ja mida kõike nad selle heaks ei tee. Minu mõned kümned magamata tunnid on selle kõige kõrval pisku. Pean siin kohal ütlema, et see kõik oli minu jaoks mitte väsitav, vaid sain tõesti korraliku energia ja see hoopis teistmoodi öine jõgede ääres olev elu, avas mu silmad. Nii inimeste kui looduse näol.

Koht, kus ma praegu elan on Rannu ja need inimesed olid mulle juba enne tuttavad, aga üsna kiiresti sai mulle selgeks, et see kogukond, need inimesed siin on suuremalt osalt MINU inimesed. Ma saan siin edasi tegeleda oma aiandusega, see suvi sai ka Rannu aiapäev korraldatud ja vahvad peenrad naistega loodud. Aitäh siin kohal kõigile kaasvõitlejatele, kes minu taimendusega tegelesid teavad seda isegi. Kundast Ulvini ja koha pealsed võitlejad. 

Ühe oma elu-unistuse olen ka saanud täidetud ja see on minu stuudio, nimelt võttis mind enda hõlma alla üks vahva inimene, kes on mulle nagu vanaema õunapuu otsas või kui vaja sõbranna, või kui vaja
hoopis kaasvõitleja! Stuudios saan teha töötubasid ja korraldada üritusi. Loomulikult saan teha nii savi, klaasi või maalida ja kasvõi kell 2 öösel. Ma ei pea muretsema, et töövahendid jäävad kellegi ette või ma ise kedagi segan.

Ma tänan oma töökaaslaseid, kes on suuremal või väiksemal määral sellel teel koos minuga olnud. Mul on suurepärased ülemused, kes pole mind hukka mõistnud, vaid igati aidanud mind. Nii tore, et on olemas inimesed, kes kuulavad mind alati ära või sulle lihtsalt helistatakse, et küsida kuidas sul läheb.

Minu lapsed, nii omad kui ka mitte omad, kes on vapralt minu kõrval marssinud, nagu tinasõdurid. Kallid sugulased Tallinnast ja sõbrad-tuttavad, tänan kõiki, kes on mind toetanud nii hea sõna, kui ka muud moodi. Olen saanud uskumatult palju sõpru ja tuttavaid oma ellu juurde. Uskuge.... see toob naeratuse näole ja soojust südamesse.

Sellel aastal sai alguse ka Kundas Tsemendimuuseumis savi töötoad, sealt arenes veel edasi ka järgmine töötubade jada. Jällegi väga muhedad inimesed ja millised vahvad tööd, mida on meisterdatud. Need töötoad pole lihtsalt meisterdamine, vaid lõõgastus hingele ja puhkus ajule. Seltskond kelle seltsis on alati vahva olla.

Igal  juhul on see aasta olnud üks paras pähkel, kuid samas olen õnnelik, et olen selle kõik läbi teinud. Olen kasvanud, aga samas on mu õlgadelt kukkunud 10 aastat vähemalt maha. Hakkasin jälle elama!

2018 aasta

Kogu aeg on hirmus kiire, kui mingi hetk ei jõudnud enam ise kirjutada, siis nüüd on tekkinud olukord, kus ma ei jõua enam ka teiste blogisid lugeda. Ise olen valinud endale sellise elu, et käin 2 kohas tööl, Koolis kunsti ja käsitöö õpetaja ja õhtuti noortekas, lisaks eri tellimused ja oma kodu loomad-linnud-lapsed.
See aasta ei ole olnud minu jaoks kergemate killast, aga milline oleks. Elu suudab mulle koguaeg kive ette veeretada. ja nagu öeldakse, mis ei tapa teeb tugevaks. Ma ei tea, kas ma tahan koguaeg tugev olla, vahest tahaksin nutta, aga mu pisarad on otsas, lihtsalt jaks saab ka otsa. Ma tean küll, et vahest läheb allamäge ja vahest jälle üles mäge. Ja ma ei kurdagi siin kui raske mul on, vaid see on koht, kus ma saan endast kõik välja kirjutada, sest mul ei ole sõpru-tuttavaid, usaldusisikut jne. kellele kurta. Kohe öeldakse: ise oled sa sellise elu valinud, jah olengi ja ma raban, nii, et veri väljas, et ellu jääda. Ütlen ausalt kerge ei ole, aga ma saan hakkama!

See suvi oli võrratu, soe, päikeseline ja ma nautisin  ja laadisin oma patareisid. Kuigi tahaks, et mu kõrval oleks ka keegi, kes naudiks neid samu asju. Nii palju kui saan "piinan" oma lapsi ja tassin neid igale poole kaasa.

Minu klass lõpetas kooli! Ma tunnen nendest väga puudust, sest ma sain nendega koos väga palju huvitavat teha. Käia erinevates kohtades ja võtta osa erinevatest üritustest. Teeme ära päevad olid meil lahedad ja üldse  nagu tükk oleks kohe puudu.

Ise lõpetasin kooli. Läbi suurte raskuste, sest töötada, kodune elu  ja käia veel koolis............. oi ma mõtlesin vist sadu kordi, et ma jätan kooli pooleli, et ma enam ei jaksa, aga mingi ime läbi sai siiski lõpetatud ja siin kohal ka suured tänud 4-le kooli kaaslasele, kellel oli sama raske. Ära tegime!

 Loomulikult oli Avatud Talude Päev ja ka kohvikute päev. Mulle meeldib toimetada oma aias ja pakkuda inimestele midagi teistmoodi.  Kirjutasin väikese projekti ja mind toetati ka rahaliselt Aseri Tuule poolt, et läbi viia töötoad. Seekord siis pakutrükk ja kepp-hobuse meisterdamine. Taivi ja Kersti müüsid ka taimi, aga no kuumad ilmad tegid oma töö ja taimi läks müügiks ikka väga vähe. Muidu oli rahvast ootamatult palju pea 400 inimest käis minu aiast läbi.

Enne avatud talude päeva saabus meie juurde väike pätt ja maragratt, poni Dolf.

Loomulikult oli Aalujate kokkutulek, siis üritasin klassikokkutulekut teha ja mõned ägedad kontserdid ja mõni lühem reis veel. Kohvikute päeval kutsusin aeda mängima harfi mängija, aga ilm oli siis ikka väga kehva ja kallas terve päev. Peitusime telkidesse ja trotsisme ilma ning kuulasime head muusikat. Aitäh nendele inimestele, kes ikkagi tulid uudistama ja kohvikust midagi maitsvat leidsid.

Tütrega käisime Poola lillereisil, mulle väga, väga meeldis. Sellest teen pikema postituse.

Sügis aga ei olnud enam just kõige parem. Minu kanalat külastus üks tõhk ja tegi korraliku hävitustöö ja meie armas jänku sööb pilvepiiril porgandeid, paar päeva tagasi panime magama ühe oma kallist kassist. Ja see kõik on minu jaoks nii raske, sest ma olen täielik "loomainimene" Tegelikult ma olengi nii rivist väljas, aga peab edasi toimetama, midagi pole teha.
See aasta korraldan meie talus ka päkapikumaad ja kõik, kõik ongi mini ja seda peab lihtsalt oma silmaga nägema.

Loodame, et uus aasta tuleb parem! Ja kui mitte siin talus, siis äkki kuskil mujal! 

Avatud talude päev 2017

Ootasin seda 23. juuni päeva juba ammu. Olime juba ettevalmistusi teinud ka mitu kuud enne, aga ikka jäi aega väheks. Seekordseks plaaniks oli taimede müük, aiakülastused, loterii, hobustega sõitmine, kohvik ja väike orienteerumise mäng ning pakutrüki töötuba.
KOHVIK
Tahtsin kohvikut teha suuremalt, aga ei jõudnud teha kõiki toitusid valmis, mis plaanis olid. No vähemalt oli kohvikus abis seekord 3 inimest, sest ka müümine ja pannkookide ja vorstikeste grillimine võtab oma aja ja seda ma poleks elu sees jõudnud teha. Kuna seekordne kohvik oli puhtalt Allikmäede tiim, siis saigi kohviku nimeks A-Teami kohvik.

 TAIMEDE MÜÜK
Kuna ma ise eriti taimi potistada ei armasta, siis seekord palusin Kerstil Ulvi külast oma taimi müüki tuua. Temal on päris korralik hostade baas, temalt ma tegelikult hostade haiguse saanud olengi. Päris korralik taimla sai mu õuele, üritasime lapsega kahekesi ka kõik taimed kirja panna, aga lõpuks tuli öö peale ja pooleli ta jäigi. Pidin järgmine hommik kõik kirja panema, aga aeg sai ka sellel päeval otsa. No andsin suurele lapsele ülesandeks, et kõik inimesed, kes tulevad, tuleb kirja panna ja siis kõik müüdud lilled, pluss peab ka minu käsitööd müüma. Mida ma küll mõtlesin, ilmselgelt 3 asja korraga teha ei saa, ega ka pole võimalik!

Loterii unustasime suures saginas üldse tuppa ja kuna keegi ei küsinud seda, siis mul ei tulnud meelde ka.Orienteerumismäng oli mul välja mõeldud enda aia puude  tundmise peale ja ka see jäi üles panemata, sest kuidagi ei saanud tekste ära lamineeritud. Võib olla oligi hea, sest ma poleks jõudnud joosta taimla, kohviku, aia ja veel mänge ka läbi viia.

 Kui eelmine aasta püüdsime oma jõududega hakkama saada, siis see aasta kutsusin ma appi endale koolist kaks last. Siin kohal aitäh Merilin ja Sandra hästi tehtud pakutrüki töötoa eest!

TÖÖTUBA

Kus sai trükkida puidust pakkudega või proovida silueti trükki: T-särgile, poekotile, tennistele või lihtsalt kangale mustreid.

Valmisid tõelised meistriteosed, ma väga loodan, et ka inimestele endale meeldisid need tüüd. Mina olin küll vaimustuses!

Loomulikult sai hobustega sõitu teha ja kanu  ja kukkesid vaatamas käia. Meie koer Täpi võttis kohe hommikul lastemänguplatsil laste lõbustamise töö enda peale ja mina ei näinud teda terve päeva jooksul sealt lahkumas.

Kokkuvõtteks võin öelda, et seekord ei olnud enam nii raske ja väsitav päev kui esimene kord, kuigi rahvast oli rohkem, seekord siis üle 450 inimese, kuna aga lugemine läks vahepeal sassi, siis mõni inimene lipsas äkki ka nii sama sisse. Kõige kaugemad kohad, kust meie juurde tuldi oli Saksamaa ja Hispaania. Palju nägin tuttavaid ja ka tuttavaid nägusid eelmisest aastast. Toit sai kõik müüdud ja jäi veel puudugi. Taimi läks, aga oleks võinud paremini, aga käsitööd läks see aasta vähe. Pole hullu, järgmise aastani!

Kokkutulek 2017

Pole terve aasta ühtegi kriipsu siia kribanud, Nüüd on vaja kõik see parandada. Pean hakkama eestpoolt taha poole kirjutama, et kõik sündmused ja muu oluline kirja ja pilti saaks.
See reis ja need 3 ilusat aeda oleks jäänud nägemata, kui poleks Pille enda auto peale võtnud, sest minu autod ei taha minuga koostööd teha. Kuid siiski varajane ärkamine tasus ennast ära ja peale pikka sõitu leidsime ilusti tee Merikese aeda. Peale sealset kokukat on see muutunud uhkeks epimeediumite ja sibulike mägedeks.

Küsisin endale mõne sibuliku, aga tulin ära hoopis kilekoti täiega. Parim nali oli, aga väikese auto lillepottide paigutamine, sest viimne kui üks lilleke pidi ju kaasa mahtuma. Lõpuks istusin taga istmel nii, et üks jalg oli õhus, et mitte oma lillekesi ära trampida. See kõik on täiesti tavaline! Aiahulludega ongi nii!

Merikes uhked taime ja kivi mäed üle vaadatud siirdusime Muhedike poole teele. Mul kadus hetkeks arusaam, kus me üldse oleme ja kuhu suundume, ilmakaared olid täiesti sassis. Aga siis hakkasid tuttavad vaated tulema. Muhedike juures oli ju kõige esimene blogijate kokkutulek ja nüüd tuleb välja, et järgmine aasta on juubeli aasta! 10 aastat! VAU!

Kes on teinud selle kauni poti? See jäi mulle kohe silma, väga lahe!

Muhedike lilleväljad ei vaja sõnu.

Leidsin ühe väga efektse tradeskantsia.

Loomulikult minu lemmikud hostad, eriti äge just see kollane esiplaanil, kahjuks ei tea kes too on?

Kaunid vaated aiale.

Edasi kolmandasse aeda ehk siis lõpuks õigele kokkutulekule! Aidi aed on armas, aga mulle meeldisid kõik need hooned ja ise tahaksin, et ka minu talu õuel oleks selline mõnus hoonete kompleks. Aidil on tõesti väga, väga mõnus koht!

Kui meie kohale jõudsime, siis kõik juba jooksid ringi oma lillepampude, korvide ja kastidega. Seda on nii lahe vaadata, kõik oleks nagu omas mullis, aga samas oleme me kõik ühes suures mullis. Oluline on kõik taimed õigete omanikeni toimetada. Kui kõik taimed jagatud, siis ootas meid selline uhke pidulaud ees.

 Unustamatu mulje jättis Köögiviljaaed, seda kohe kindlasti suure tähega. Jällegi kadestan, et mul sellist ei ole, aga küll ma teen, kui ma ükskord jaksan......

Rohkem pilte siia panna ei saa, aga proovin neid ikka kuidagi FB-sse laadida.

2016 aasta! Kas ma tahan enam olla tubli ja töökas?

Elu aeg olen teinud kõike suure südame ja kõigesse pannud oma hinge. ma olen väga armastanud käsitöö ja kunsti tegemist ja kõike alati suure rõõmuga edasi jaganud. Olen teinud väga palju töötubasid ja õpetanud lapsi, noori ja ka täiskasvanuid. Samas koolitan ennast iga aasta ka uute ja huvitavate asjadega, seda ikka selleks, et saaksin jälle oma teadmisi edasi anda teistele.
Mulle meeldib väga maalida, mökerdada saviga, lihtsalt joonistada ja igasugune muu käsitöö.

Ma armastan väga loomi ja loodust. Meie peres on hobused, kanad, koer, jänes, kassid ja kui mul oleks võimalusi, siis võtaksin kohe veel loomi juurde. Kindlasti kunagi saan ma unistused täidetud ja oman ka minikitsesid, alpakaid ja äkki veel mõni põnev lind.

 

Minu suurim kirg on aiandus ja ma ei saa aru, kus kohast võtavad aiapidajad oma raha, et kõike seda ilu ja eksootikat enda aeda soetada?  See aasta ostsin enda aeda erinevaid mände, kuna meil ikkagi ju Männituka talu ja üldse ma armastan väga erinevaid okaspuid ning hostasid.
Sain käia koos Sõmeru aiaklubiga Lätis huvitaval aiareisil ja ka kuulsast Baltzeri puukoolist põnevaid taimi enda aeda toodud, aga ikkagi jääb minu rahakott õhukeseks. Tahaks väga palju veel enda aeda juurde istutada.
Unistan reisimisest, eriti just Inglismaale, kuhu 2017 aiaklubi läheb, aga raha, raha, raha, leiaks kuskilt rahapaja...........

 

See aasta oli suur vastuvõtmiste ralli.
Alustasin Aalujate kogukonna vastuvõtmisega enda aias, mis oli paras kogemus, sest sellised aiahullud, kes teavad kõike igast taimest ja mullast ja jumal teab veel millest. Vaatavad igat sinu tegu aias sellise kullipilguga, oh mul oli paras stress tegelikult. Aeg lendas aga väga kiiresti ja ma väga südamest loodan, et  kunagi saab ring täis aedades ja tullakse ringiga jälle minu aeda.

See aasta võtsin osa ka Avatud Taludest, mis oli väga huvitav kogemus ja tagasiside oli nii positiivne, et mõtlen, kas järgmine aasta ka osa võtta. Kuna inimesed ise on kõige vahetum tagasiside sinu töödele ja ettevõtmistele, siis on just see, mis paneb sind veel edasitegutsema ja enda töödest rõõmu tundma. Näiteks oli selle 300 inimese hulgas, kes meie talu külastas üks vanem meesterahvas, kes sai
elus esimest korda hobuse selga ronida ja oli nii õnnelik ja tänulik meile.

Suutsin vastuvõtta enda aias veel selle suve jooksul 40 inimest, nad ära toitlustada ja ka siin oli tagasiside positiivne. Kuna mul ei ole sellist suurt kohta, kuhu 40 inimest sööma panna ja me kartsime vihma, siis jaotasime grupi 4 -jaks ja siis jooksin kulbi, kohvikannu ja salvrätikutega 4 grupi vahet. Pole elus sees nii suuri potitäisi frikadelli suppi keetnud ja terve õhtu kooki küpsetanud, aga see oli kogemus ja ise olen uhke, sest hakkama sain!

See aasta ei ole mulle olnud kõige kergem, on olnud tõuse ja mõõnu, aga ega ka eelnevad aastad ei ole just minu hiilge aastad olnud. Vahepeal ei olnud mul isu üldse mitte midagi teha, ma ei jaksanud blogida, ma läksin tööle vastutahtmist, polnud isu ei käsitöö ega kunstiga tegeleda. Tavaliselt ma tulen ikka nägu naerul, aga need, kes mind juba tunnevad ja teavad rohkem saavad aru kui midagi on valesti. Mulle ei meeldi tavaliselt enda muredest rääkida, aga teisi võin kuulata ja aidata küll.

Pistan enda mured tavaliselt hästi sügavale hingepõhja. Ma töötan alati ennastandvalt, ma kas teen tööd või tee üldse, koolis on mul tõesti väga palju ülesandeid: klassijuhataja, kunstiõpetaja, käsitöö õpetaja ja kunstiringi juhendaja, kõik dekoratsioonid, stendid jm. koolis on minu teha. Nüüd on see natuke mulle kättemaksnud, mu süda streigib ja kästi puhata ja mitte stressata, no eks paistab kuidas puhkus mõjub. Kas ma tahan enam olla nii tubli ja töökas?

,