ja talvekahjusid on mu aias ikka erinevat sorti. Suurimad on muidugi jäneste tehtud kahjud. Lisaks aga traktorite lükatud lumi, mis tekitas sellised kuhilad taimede peale, et paljud taimed lihtsalt murdusid või siis on nii lömastatud, et näis kas nad ikka saavad oma kuju tagasi. Kahju on parukapuust ja elupuust ja veel mõnest okkalisest.
Aga jänesed panid pintslisse äädikapuu ja kuldvihma, pügatud on kõik enelad ja õunapuude okstest oli neile veel vähe ka pihlakad on pintsli pandud. :(
Siin on äädikapuu jäänused, ma arvan, et siit enam elumärki küll paista pole! Küll on kahju!
See on kuldvihm, siin on üks ainuke oksake, kus veel pungad peal, ei tea, kas ta on võimeline uued võsud endale ajama?No ja vähe siis veel nendest jamadest on mul ikka veel koduloomi kes pahandusi teevad! Mutid on tõelist uuristamistööd teinud kogu aias.Kuidas siin küll kunagi muru niitma hakatakse???
Ja kogu aeda on hakanud katma sammal, seda on tõesti igal pool, kas seda kõike tänu sellele suurele lume massile, mis meil oli? Ja mida selle samblaga peale hakata? Oeh, nii palju küsimusi ja nii palju teha, appi mul on vist sulast vaja!!!! Sest siin majas ja aias pole peale minu küll kedagit, keda huvitaks milline see aed on või ei ole! Nii aga nüüd lõpp haladele ja marss õue, tööd tegema!
5 kommentaari:
Kevadel tundub aed tõesti väga-väga troostitu.
Kui me siin alustasime ja isegi nüüd vahel ei tea, kuhupoole joosta, et midagi korda saada, õpetas see aeg nii mõndagi.
Tuleb võtta rahulikult ja teha korda kõigepealt üks koht, siis järgmine ja sedasi ongi varsti kõik tehtud. Pole vajagi kogu aeg mõelda, mis veel tegemata, vaid imetleda seda, mis tehtud. Me ka üritasime kunagi kõike korraga, aga see tekitas veel suurema kaose ja lootusetusetunde.
Puudest on kahju. Maa-aias ei saa teisiti kui piirad kas kogu krundi või kaitsed üksikuid puid, seepärast panemegi iga istutatud puu ümber selle rohelisest aiavõrgust keeratud toru, mis võib siis jäädagi nende ümber aastateks kuni puuke on nii suur, et võib ise hakkama saada. Parki rajama hakates säärast materjali müügil polnud, siis lõime iga puu ümber 3 vaia ja keerutasime ümber nööri. See oli väga töömahukas, sest kevadel oli vaja need koledad nöörid kokku korjata. Lisaks sellele, et puud ise on küllalt kallid, võtab uue kasvatamine ju jälle oma aja - targem on veel veidi kulutada ja kindlustada, et muretsetud taim ikka ka ellu jääks.
Ja istutamisel arvesta edaspidi, kuhu need lumevallid tavaliselt tulevad, ja ära neid siis sinna enam pane.
Meil ka äädikapuu ära pügatud, aga muid kaitses ilmselt lumi ja koerad, ega need metselukad meil väga lähedale ei kipu.
Aga küll see aed korda saab. Muru pärast ei põe mina üldse, sest loodusaed on loodusaed, mitte mingi ridamaja taskurätisuurune platsike. Seal ongi kogu aeg sammalt, mutimullahunnikuid, hiireradasid ja mida iganes. Esimese muruniitmiseni aega maa ja ilm, väiksemad lööd jalaga laiali, suuremad rehaga ja vihm teeb viimistluse.
Pildil olev põõsake minu arust küll äädikapuu ei ole, aga kui külm pole äädikapuud koos juurtega kahjustanud, taastub kiiresti kasvõi ühest juurepungastki. Noorena on nad küllaltki külmaõrnad (rohtsed varred kõik külmuvad)soovitan nende kasve juba juuni lõpul kärpida, et kasvud jõuaksid talveks puituda.
Sambla kohta siis niipalju, et see võib tekkida ka kui niiskem pinnas ja lämmastikväetisi (happeline) rohkelt saanud. Kui seda pole väga palju, siis ega ta inetu olegi, mina samblaga täitsa leppinud (mul väga raske lõimisega muld ja tohutu pealtrampimise koormus)hoian ainult riisujaga teda niipalju ohjes, et ei tekiks põuasel periodil suuri pruunistunud sambla lahmakaid. Mõttetu sellega võidelda, sest mida rohkem nende rauapreparaatide ja väetistega võidelda, seda soodsama pinnase samblakasvuks loome.
Ja sellega peab lihtsalt leppima, et aed on naiste erahobi, võta asja rahulikult ja tasapisi, mul läheb juba seitsmes suvi oma tillukese aiakese ümberkujundamisega ja ikka veel nagu segasummasuvila - mõnu peaks aiatööst olema, ega aed kuhugile kao, tervis on ikka tähtsam.
Hiline! Miks sa arvad, et see pole äädikapuu?
Ja teistele aitäh nõu andmast ja tuju läks kohe paremaks, kui tunned, et ega sa üksi samade asjadega ei jama!
Noh, minu vana äädikapuu ajab suvega oma poolsada kasvu ja kui olengi olnud laisk neid kohe ära lõikama, ei ole kunagi ükski moodustanud sellist peente okstega põõsast. Ka need mitte, kelle ma aasta-kaks kasvama jätan, et potti istutada või kohe kellelegi anda.Aga jah, peale Sinu küsimist mõtlesin, et kas ma endalegi teadvustamata, kellelegi kasvama jäetut, ei kujunda kasvu juba algusest peale, et kasvaks ilus vihmavarjukujuline puu. Aga ega ma ka teistes aedades pole põõsana näinud, va nabrinnal, kes nimelt kasvatab mitmetüvelist, aga seda ka nii, et lõikas pea juureni maha, lastes alumistest pungadest võrsetel kasvada, nii paar aastat ja vedas mulda peale.
võin mõned pildid oma puudest ja nabrinna omast blogisse panna.
Postita kommentaar