Teisipäev, 26. oktoober 2010

Aitäh!

AITÄH! Aitäh teile kallikesed, kes mulle on nii mõtetes kui ka sõnades abiks olnud. Mulle märgib see kõik väga palju!
Minu jaoks on pragu kõige raskem olla just inimeste seas. Võin läbi arvuti ekraani või telefoni juttu rääkida, aga vot silmast silma on mul raske rääkida! Ja kui keegi veel tuleb mult veel küsima, et kuidas sul vaesekesel läheb ja muud moodi ninnu-nännu, siis mul sõidab kohe katus ära. Pisarad hakkavad voolama nagu nupule vajutusest. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks.Sellest sain ma juba ema haiguse alguses aru! Ja ma olen juba palju õppinud, millised tegelikult inimesed on. Ja kes sulle tegelikult toeks on ja sinust lõpuni hoolib.

Selline teema nagu kalli inimese matmine, peaks olema ju väga delikaatne. Mina ajasin selliseid asju oma elus esimest korda ja kui ausalt öelda, siis asi käis küll suht lihtsalt, aga ametnikud olid küll mitte eriti toredad inimesed. Kõige rohkem ei sümpatiseerinud mind hooldushaigla juhtkond, põhiteema oli, et millal ma ikka raha ära maksan??? Kuidagi vastik oli minna ka Õnnepaleesse surmatunnistusele järgi, kus ühed registreerivad lapse sündi või lähevad pulma, mina aga nutetud näoga surmatunnistusele järgi! Kui see kõik peab ühes majas olema, siis võiks vähemalt olla kuidagi eraldi need asjad. See on muidugi minu arvamus.
Loomulikult ma saan aru, et need inimesed teevad seda tööd päevast päeva ja neil käibki see nagu konveieri peal, aga siiski võiksid ametnikud kuidagi sõbralikumad ja soojemad olla.

Teisipäev, 12. oktoober 2010

Kallis ema!

Ja nii see siis lõppes..... see tee.... igatsen iga päev meie tundide pikkuste telefonikõnede järgi.....
igatsen sinu õiendamiste ja kamandamiste järgi....... igatsen sinu hoolitsuse ja armastuse järgi....
nüüd olen ma täitsa üksi siin suures maailmas,..... sõnu ei jätku ja hing jääb kinni....... Loodan, et sind valavavad tuhanded inglid ja et sina valvad mind edasi kuskil pilve piirul...........

Pühapäev, 3. oktoober 2010

Tõsine tööpäev

Ja ongi sügis käes! esimesed öökülmad on ka meil olnud, aga minu aias ei teinud need veel midagi! Ja linnud lendavad ja lendavad. Nad lendavad nii kõrgelt, et isegi pilti ei saa teha!
Ja puud on juba värvilised ja lehti langeb, varsti saab tõsist riisumistööd tegema hakata.

Noored puud ja osa põõsaid, mida eelmine aasta jänkud maiustasid, said endale aiad ümber, katsugu nad nüüd siin maiustada!
Küll on hea kui sul mees on kodus ja pakub ka enda abikäed aeda! :D Juba 11.00 olime õues ja läks kaevamiseks! Sain lahti suurest nõgesteväljast ja selle asemele tekkis kohe ruttu uus peenar! Jee , ma tahtsin seda juba terve suve teha, aga küll oli palav ja siis jälle polnud aega ja nii edasi, aga nüüd enne aia talveunne suikumist on see olemas!
Osa risust ja okstest sai ära põletatud.

Siis sai koristatud vana talli äärne ala ja mees kutsub seda meil parklaks! Seal oli muidu loomadele ehitatud mingi kuurilobutiku sarnane ehitis. Eelmine aasat võtsime selle maha, aga lõplikult sai äras koristatud alles nüüd. arvake ära, mis sealt alt välja tuli?!? Täitsa korralik muld!
Mina kohe, et sinna saab kena peenra teha, aga luba ei antud! Öeldi, et taha aeda istuta palju tahad ja mida tahad, aga siia tuleb peale killustik! Mulla võin muidugi rõõmuga sealt ära vedada.

Pakkuge nüüd head ideed, kuidas see suur ala saada umbrohust ja üldse rohust puhtaks, ning kuidas seda puhtana hoidagi? Mida paneksite killustikule alla, et enam umbrohi läbi ei tuleks?
Ala on isenensest päris suur ja korra on siia juba killustik peale veetud.