esmaspäev, 1. august 2016

Avatud talud 2016

 Punkt kell 10.00 olid esimesed inimesed õuel ja ralli läks lahti. 
 Suurema lapse panime inimesi üle lugema, ehk kõik , kes tulid panid oma nimed kirja. 
Loomulikult panin müüki ka oma maalid ja keraamika. hakkasin selle tarbeks ühte kappi värvima valgeks, ka sellega ei jõudnud ma ühele poole ja lõpuks tõmbasime hobusevankri keset õue ja müügilett oligi valmis.

Üks oli kindel, et ma tahan ka väikese kohviku teha. Lauad ja toolid vedasime juba nädal tagasi koos väiksema lapsega valmis.  Igaüks sai siis ise valida millise nurgakeses ta istuda tahab.

Meie tubli kohviku pidaja, minu mehe õde, temata poleks vist ükski asi müüdud saadud. Panin oma tutvusringkonna ka tööle, ehk ühelt tuttavalt palusin teha leivad. Eriti huvitavad veel, küll kama ja puuvilja ja kanepiseemnetega. Kõik leivad said müüdud. Teiselt tuttavalt palusin patsijuuste, need on nii head, et nende müügis ei pea isegi kahtlema.  Kolmas tuttav kostitas meid juba kokukal oma imemaitsva rabarberisiirupiga, ka siirupid läksid müüki, oleks need veel nende kaunite siltidega olnud, mida blogis demonstreerid, siis oleks veel paremini müük läinud. Loomulikult meie enda kanakeste munad, nendest jäi veel puudugi.
 Väiksem laps tegeles terve päeva hobustega ja tegi huvilistele ratsutamisringe, õhtuks oli rampväsinud, aga õnnelik taskuraha üle mille teenis. Mina ja mu mees lasime õhtul kella 18.30 välja nii, et tallad olid ümmargused, aga tagasiside, mis vahetult inimestelt tuli pani su rõõmsalt edasi tatsama. Kahju, et ma sammulugejat endale külge ei pannud, oleks teada saanud palju sellel päeval kokku käidud sai.
Ma ise arvasin, et kes meile siia ikka tee leiab, et vast maksimum 50 inimest tuleb, aga paar inimest jäi puudu 300-st. Vägev! Kuulutasin ka välja, et teen väikestele ja suurtele töötuba, aga see oli ilmselgelt võimatu, sest inimesi oli nii palju ja kõigiga oli vaja ringi liikuda ja tutvustada aeda, loomi ja enda tegemisi.
Kui me ka järgmine aasta osa võtame, siis võtan veel kedagi appi ja siis saab ka korraliku töötoa teha. Lastega me siiski maalisime savipottide peale ja see tundus neile ikka väga meeldivat.
Kokkuvõtteks võin öelda, et inimesed, kes arvavad, et meid kuidagi rahaliselt toetatakse, et me inimesed oma tallu laseme, siis nii see ei ole. Reklaam on ainuke, mis siin suur toetus oli. Minul on lihtsalt puhas rõõm tutvustada oma tegemisi ja laste vahetu õnn, kui näiteks jänkut paitatakse ja silmad särades sulle öeldakse, et jänku on nii, nii pehme.